Artikkel

Harivesilik

Harivesilik on tähnikvesilikust suurem ja kasvab kuni 18 cm pikkuseks. Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Harivesilikku võib kohata metsades, parkides ja põõsastikes, veekogude kaldavööndis, ka jõgede orgudes asuvatel kultuurmaastikel. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades, eelistades üldiselt suuremaid, sügavamaid (0,5...0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid. Selleks ajaks kasvab isasloomadele seljale saba aluse juures katkev kõrge hambuline hari, saba külgedele ilmuvad sinakasvalged triibud. Emasloomadel harja ei ole, nemad peavad leppima piki selga kulgeva kitsa kollase joonega.

Harivesilike paaritumisele eelnevad ka pulmamängud, mille käigus paarike mööda veekogu ringi ujub ja asjaosalised üksteist müksivad. Lõpuks koeb emasloom 80...600 muna, mis 1...3 kaupa veetaimede lehtede alumisele küljele kinnitatakse. 9...10 mm pikkune vastne koorub 13...18 päeva pärast ning arengu kestus noore vesilikuni vältab umbes 90 päeva. Veekogust väljuvad vesilikud on 4...6 cm pikkused.

Vees elades on nad aktiivsed nii päeval kui öösel, maismaal ainult öösel. Samuti on erinev nende toitumine. Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja putukavastseid.

Madalate temperatuuride suhtes on nad vastupidavad ega kaota liikuvust isegi 0 °C juures. Sellepärast siirduvad nad talvituma alles siis, kui õhutemperatuur langeb 4...6 °C ning hallad maas - oktoobris või isegi novembri alguses. Talvitutakse sambla all, pehkinud kändudes, näriliste ja muttide urgudes, liivastes aukudes, kartulikoobastes jne., väikeste gruppidena (kuni mitukümmend isendit). Kevadel ilmuvad vesilikud välja aprillis ning siirduvad veekogudesse sigima kui veetemperatuur on umbes 6 °C.

Kuigi harivesilik on tähnikvesilikust paremini kohanenud avamaastikuga, talub ta halvasti inimtekkelist maastikku ja saastunud veekogusid. Harivesilik on looduskaitse all.